Paneelelamu välissein vajab enne renoveerimist täiendavaid uuringuid

Paneelelamu välissein vajab enne renoveerimist täiendavaid uuringuid

Suurpaneelelamute renoveerimine on täies hoos, kuid enne uue fassaadi või soojustuse paigaldamist tuleks kontrollida hoone välisseinte seisukorda, rõhutab rahvusvahelise Sircular koostööprojekti partneri TalTechi ehituskonstruktsioonide uurimisrühma teadur Kristo Paalandi.

Eestis on kolm peamist suurpaneelmajade seeriat. Seeria 464 ja seeria 111-121 toodeti Tallinna tehases,  seeria 111-133 aga Tartus. “Tartu tüüpi nimetatakse rahvakeeli „vahvelmajaks“, sest nende välisfassaad meenutab ruudulist vahvlit – välisplaadil on väljaulatuvad servad. Tartus, eriti Annelinnas, leidub palju taolisi paneelmaju, “ räägib Paalandi. “Tartu tüübi puhul kinnitub välisplaat roostevabade terassidemetega. Seniste avamiste põhjal ei ole seal märkimisväärset korrosiooni täheldatud ning välisplaadid püsivad hästi.” Samas rõhutab Paalandi, et ka Tartu tüübi paneelmajade puhul tuleks kindluse mõttes teha terassidemete korrosiooni hindamiseks kontrollavamisi. „Välisplaadi avamise kulu on väga väike võrreldes riskiga, mida see maandada aitab,“ märgib ta.

Paneelide tootmise eripära

Tallinna tüüpi majade tugevus tuleneb tootmise eripärast. Tallinna tehase toodangul oli algusaastatel (1960–1970) kasutusel plaatide ühendustes kergbetoonribidega lahendus, mida hiljem muudeti. 1970. aastate majade puhul on aga täheldatud, et betooni tugevus on sageli isegi projektijärgsest kõrgem. Põhjus peitub tootmispraktikas. „Paneele toodeti kolmes vahetuses ning eesmärk oli need kiiresti vormist kätte saada. Selle nimel lisati tsementi rohkem, kui projekt ette nägi,“ selgitab Paalandi asjaolu, mis on aidanud kaasa paljude 1970. aastate majade välisseinte heale säilivusele.

Suurem on aga risk varasemalt, 1960.–1970. aastate alguses ehitatud Tallinna suurpaneelelamutel. “Näiteks Akadeemia tee piirkonna nelja suurpaneelelamu tehaselise rekonstrueerimise käigus on täheldatud korrosiooni ning madalamat betooni tugevust. Tõenäoliselt oli tootmiskiirus algusaastatel väiksem ning tsementi lisati vähem. Kui betooni tugevus on väiksem, on külmakahjustused, karboniseerumine ja korrosioon kiiremad,“ ütleb Paalandi.

Lisaks kõikus tootmiskvaliteet – näiteks soojustuseks kasutatud tsementlaastplaatide paksus ei vastanud alati projektile. “Mõnel juhul kasutati ettenähtud 125 mm asemel kahte 75 mm plaati, mis muutis kogu välisseina ehitusloogikat ja ankurduslahendust,” räägib Paalandi. Samas ei saa tema sõnul aga öelda, et kõik 1960.–1970. aastate majad on halvad ja kõik hilisemad head. “Iga maja tuleb hinnata eraldi. Naabermaja uuringu tulemusi ei saa automaatselt üle kanda,“ rõhutab ta.

Kuidas tehnilist seisukorda hinnata?

Paalandi sõnul tuleks uuringuid teha etapiti. 1960.–1970. aastate majade puhul annab tema hinnangul kõige objektiivsema pildi betooni tugevuse hindamine puurproovidega. Tehnilise rekonstrueerimise puhul toetatakse lisatavad paneelid soklikorruse välisseinale ning sealt alates üksteise peale. “Kui lisakoormus peamiselt keldriseinale, mida on võimalik põhjalikult uurida ja vajadusel tugevdada, võimaldab see tehnilist kontrolli teha elanikke häirimata,” räägib Paalandi.

Tallinna Tehnikaülikoolis kasutatakse tema sõnul lisaks mittepurustavaid meetodeid, näiteks ultraheli, kuid see eeldab konkreetse maja betooni omaduste eelnevat kalibreerimist. „Ultraheli ei asenda puurimist, vaid täiendab seda,“ selgitab ta. Vanemate majade puhul võib olla plaatidevaheliste ühenduste seisukorra hindamiseks vajalik lõigata välja umbes 200×400 mm suurune välisplaadi tükk. “Kergbetoonribides võivad armatuurid korrodeerunud olla, eriti kui välisplaat on õhuke ja ankurdus puudulik,” selgitab Paalandi.

[ Tagasi ]